Välisdelegatsiooni liige Jaan Tõnisson alustas läbirääkimisi Saksa saatkonnas Stockholmis, et hoida ära või pehmendada Eestit ähvardavat okupatsiooni. Ta kohtus saadik Hellmuth Lucius von Stoedteni ja nõunik Kurt Riezleriga.

Baltisaksa rüütelkondade esindajad pidasid samal ajal läbirääkimisi Saksa poliitikutega, et moodustada endiste Läänemere kubermangude baasil Preisi kuningriigiga personaalunioonis olev riik.

Balti hertsogkonda oli septembris iseseisva riigina tunnustanud Saksa keiser Wilhelm II. Alustati oma sõjajõu – Landesveeri – loomist. Balti hertsogkonna edasise ehitamise peatas Saksamaa väljumine maailmasõjast (11.11.1918).

Liitlased sõlmisid vaherahu, milles nõuti Saksa vägede jätmist Balti provintsidesse kuni uute korraldusteni. Sõda lõppes ning Saksa erivolinik August Winnig andis võimu üle Eesti Ajutisele Valitsusele.

Eestis algas Vabadussõda 28. 11.1918. Esimese maailmasõja käigus Eesti territooriumi hõivanud Saksa keisririigi väed olid maailmasõja lõpu tõttu Eestist lahkumas. Tekkinud soodsat olukorda ärakasutades otsustas Nõukogude Venemaa Eesti alad uuesti enda külge liita, et kehtestada neis enamlik režiim. Vabadussõda lõppes Tartu rahuga 2. veebruaril 1920.

Kiri Eesti välisministeeriumile August Winnigi nimetamisest Saksamaa esindajaks Eestis ja Lätis. Foto: Rahvusarhiiv ERA.957.8.31

Noor Eesti riik oli selleks ajaks üle elanud Vabadussõja ühed keerulisemad lahingud. Punaarmee pealetung pandi seisma ning tõrjuti veebruari alguseks Eesti aladelt välja. 23. aprillil 1919 kogunes Tallinnas Eesti Asutav Kogu, mille ehk väljapaistvaimaks saavutusteks oli põhiseaduse ja maaseaduse vastuvõtmine.

Saksamaa oli pärast sõja lõppu mattunud revolutsiooni keerisesse. Jaanuari alguses toimus nö Spartakuse ülestõus ning 19. jaanuaril valiti ka Rahvuskogu, mille tegevus viis Weimari vabariigi põhiseaduse jõustumiseni 14. augustil 1919. Nii Eestis kui ka Saksamaal olid kõige suuremat toetust nautivaks poliitiliseks jõuks toona sotsiaaldemokraadid. Saksa sotsiaaldemokraatide juhtfiguurideks olid riigi esimene president Friedrich Ebert ja Philipp Scheidemann, kes vahetult enne sõja lõppu 9. novembril 1918 kuulutas välja Saksa Vabariigi. Eestis oli sotsiaaldemokraatlikke erakondi suisa kaks – Tööerakond ja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei. Esimest vedas Otto Strandman ja teist Mihkel Martna,  kellest sai peagi ka Eesti esimene esindaja Saksamaal.

Friedrich Karlson oli juba aprillis määratud konsuliks Berliinis, tema ametlikuks nimetuseks jäi aga Eesti välisdelegatsiooni Berliini büroo sekretär. Ta oli Saksamaal elanud alates 1905. aastast ning hea haridusega, Saksa olude ja inimestega tuttav ärimees ja aktiivne sotsiaaldemokraat.

Hellmuth Witte, Saksa aukonsul aastast 1924. Foto: Tallinna Linnaarhiiv

Võõrandatud maade eest esialgu hüvitist ei makstud, seda hakati tegema alates 1925. aastast, aga turuhinnast väiksemate määradega. Võõrandatud maast moodustati riigireserv, mis jagati välja uute talude loomiseks, eelkõige Vabadussõjas osalenutele asunikutalude loomiseks.

Mitmed suured võõrandatud mõisahooned aga leidsid hiljem muu otstarbe nt koolide ja haiglate näol.

Eesti esindajaks Berliini nimetati tuntud kirjanik ja ajakirjanik Eduard Vilde, kes valdas hästi saksa keelt ning oli ka ise pikemalt aega Saksamaal elanud ja töötanud. Vildel olid head sidemed Saksa pahempoolsete hulgas. Lisaks määrati peakonsuliks Voldemar Puhk.
Vilde jäi ametisse 12. septembrini 1920, mil ta teatas oma otsusest lahkuda saadiku kohalt Berliinis.

Saksa välisministeeriumi aruanne Eduard Vilde esimesest kohtumisest välisminister Hermann Mülleriga. Aruande kohaselt oli Vildel hea meel, et sai kõnelda just sotsiaaldemokraadiga. Kõige rohkem olid Vildel südamel Eesti ja Saksa kultuurisidemed. Eriliselt oluliseks pidas ta Saksa õpetajate ja õppejõudude Eestisse meelitamist, sest tema nägemuses aidanuks just see kindlustada head läbisaamist Saksamaaga. Foto: Saksa välisministeeriumi poliitiline arhiiv

Fritz Henkeli volikiri. Foto: Rahvusarhiiv ERA.957.7.8ERA.957.7.8

Joonis maja Hildebrandstraße 5 fassaadist. Foto: Saksa välisministeeriumi poliitiline arhiiv

Eesti esinduse Saksamaal kiri Saksa välisministeeriumile teatega kolimisest majja Hildebrandstraße 5. Foto: Saksa välisministeeriumi poliitiline arhiiv

Eksekvatuuri aukonsulina sai ta Saksa valitsuselt 31. jaanuaril 1924. 1925. aastal oli Eestil aukonsuleid Saksamaal juba 13, vahepeal arv vähenes, 1939. aastal oli (au)konsulaate 15.

Menning jäi ametisse 12 aastaks. Karl Menning õppis aastatel 1904–1906 Berliinis Max Reinhardti režiiklassis näitejuhtimist, pärast seda oli kaheksa aastat Vanemuise teatri juht, olles seega ühtlasi eesti kutselise teatri alusepanija. Alates 1918. aastast määrati ta välisdelegatsiooni liikmena Stockholmi ja Kopenhaagenisse.

Postimees, 1921, 5. märts:

„Meie esituse asjus Saksamaal ei ole meil õnne olnud. Hea jutukirjanik ei ole igakord mitte kõige parem poliitiline esitaja, liiati veel, kui vahekord teise riigiga kõige pealt „kommertsiell“ laadi kannab, mille tugevamat külge mitte luuletajaist ei tule otsida, kuigi see valitsevale enamusele õige soovitav näib olevat. Loodame, et uuel nimetusel paremad tagajärjed on. Läti on oma vahekorra Saksamaaga juba ammu korrektseks muutnud iseäralise rahulepinguga, ehk küll sõja ja okupatsiooni aeg Lätis veel palju kibedamaid tundmusi järele pidi jätma kui meil. Selle lepingu tagajärjel on ka Saksamaa Lätit juba de jure tunnistanud.“

 Saksa esindaja Eestis Henkel kinnitas, et „Saksamaa heameelega näeks, kui tühjaks jäänud Eesti esitaja koht Berliinis jälle täidetud saaks. Ta tõendas, et Eesti tunnistamine de jure Saksamaa poolt põhjusmõttelikult juba jaatavalt on otsustatud… Eesti rahvus küps on täieliseks rippumata riigi eluks.“

Tema sõnul „olevat Eesti Valitsus praegu sellega ametis, et neid põhijooni üles seada, mis Eesti tulevases (kauba)lepingus Saksamaaga soovib maha panna. Saavat ta sellega valmis, siis astuvat viibimata mõlemapoolsed esitajad vististi Berliinis kokku, et lepingut lõpulikult valmis teha. Saksamaa saaks siis Eesti soovile vastu tulles, mida ka tema, saadik Henkel, omalt poolt soojalt on toetanud, Eestit enne de jure tunnistama, nii et leping tehtud saaks kahe ühteviisi iseseisva ja rippumata riigi vahel”.“

Vabariigi valitsuse otsus Karl Menningu nimetamisest asjuriks Berliini. Foto: Rahvusarhiiv ERA.31.3.13872

Werner Otto von Hentig oli Saksa välisteenistusse asunud maailmasõja eel. Ta sai peaaegu maailmakuulsaks erimissiooniga Afganistanis, kus suutis ära hoida maa astumise sõtta liitlaste poolel. Seejärel põgenes ta läbi suurte raskuste üle Hiina Ameerika Ühendriikidesse. Eesti lehtede kinnitusel sai ta tervis selle retke ajal kannatada ja teda tunti Tallinnas üsna närvilise mehena. Hentig abiellus baltisaksa aadliringkondadest tuntud Seewaldi haigla peaarsti Kügelgeni tütre Natalie von Kügelgeniga. Diplomaatilise tava järgi ei tohtinud esindajad pärast asukohamaa kodanikuga abiellumist seal riigis ametliku esindajana jätkata, mistõttu oli Hentig sunnitud esindaja kohalt Tallinnas juba 1923 tagasi astuma.

Hoones asus nii kantselei kui ka saadiku residents, maja oli esialgu ainult üüritud ja osteti päriseks 1926. aastal. Pärast seda maja remonditi ja värskendati, mille käigus valmis 1937. aastal ka juurdeehitis.

Maja hävines Teise maailmasõja ajal.

1923. aastal muudeti Saksa Riigi diplomaatiline esindus Tallinnas lõpuks saatkonnaks ja saadikuks sai Bruno Wedding, kes jöi ametisse 1925. aasta märtsi kekspaigani. Tallinna esindus oli tol ajal väike. Lisaks saadikule oli seal üks kõrgem ametnik, kes seisis tavaliselt oma karjääri alguses, kantsler kui ainus vanemametnik ning mõned teenistujad: sekretärid, registraator, virgatsid, portjee ja majahoidja.

Bruno Weddingi volikiri. Foto: Rahvusarhiiv ERA.957.7.8

Esimesel saabumisel juunis 1923 ei saanud Eesti riigivanem asjaolude kokkusattumiste tõttu tema volikirju vastu võtta, aga saadikul oli ärasõit juba planeeritud. Volikirja pidulikul üleandmisel 14. juulil 1923 rõhutas saadik, Saksa välisministeeriumi juriidilises osakonnas töötanud Wedding, et tal on hea meel seda teha hetkel, mil Eesti ja Saksamaa vahel on jõutud kokkuleppele nii tasumaksmises kui ka kaubanduslepingus.

Tegelikult jõuti 1923. aasta kevadel vaid ajutise kaubalepinguni, sest see seostati endistele maaomanikele tasu maksmise nõudega. Mõlemad teemad jäid kahe riigi suhetes ka edaspidi päevakorda.

Selle seaduse alusel võisid Eesti rahvusvähemused moodustada kultuuromavalitsusi. Saksa kogukond rajas selle samal aastal ja see püsis elujõulisena kuni likvideerimiseni 22. detsembril 1939.

1925. aastal vastuvõetud vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus võimaldas neil vähemusrahvustel, keda oli vähemalt 3000 inimest, rajada avalik-õigusliku rahvusliku kultuuromavalitsuse. Kultuuromavalitsuse liikmestaatuse aluseks oli kandmine vastavasse rahvusnimekirja, printsiibiks oli seejuures isiku vaba tahe oma rahvuse määramisel.

Kultuuromavalitsuse raames oli õigus otsustada vähemusrahvuse avalike ja eraõppeasutuste juhtimise ja järelevalve, kultuuri-, spordi- ning noorteküsimusi. Samuti rahastati vähemusrahvuste avalikke koole riigieelarvest. Lisaks baltisakslastele oli Eestis enne Teist maailmasõda kultuuromavalitsus ka juutidel.

Wolfgang Franki volikiri. Foto: Rahvusarhiiv ERA.957.7.8

Kaja, 1925, 28. märts:

Uus Saksa saadik Wolfgang Frank kinnitas oma volikirja üleandmisel, et ta „rahuldusega võib näha, et see sünnib silmapilgul, kus suhted minu isamaa ja Eesti Vabariigi vahel mitmesuguste lepingute sõlmimise järeldusel sügavuse on saanud. Juristi haridusega Frank oli varem Saksa konsul Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Poolas ning töötanud välisministeeriumis.

Saksa saatkonna esindajad ei osalenud Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud pidulikul vastuvõtul. Nii protestiti kava vastu panna tasumaksmise seadus Eestis rahvahääletusele. Maa võõrandamise ja kompenseerimisega seotud küsimused olid kahe riigi suhetes neil aastail erinevais kontekstides ja vormides alatasa teemaks. Riigikogu juhatus nimetas seadust seotuks eelarvega, mida ei tohtinud põhiseaduse kohaselt rahvahääletusele esitada ja sellest loobuti. Tulemuseks oli valitsuskriis Eestis.

Schroetter oli – nagu Saksamaa toonase välisteenistuse koosseisu puhul tavaline – hariduselt ka jurist. Ta jäi ametisse kuni 1932. aasta juunini ning juhtis pärast seda aastatel 1936–1940 Dublini saatkonda.

Teda võttis vastu Riigikogu juhatus eesotsas Karl (Kaarel) Einbundiga (Eenpalu), Saksa saadik ja konsul, linnapea ja rida teisi ametnikke.

Karl Einbund ja Eesti saadik Saksamaal Karl Menning käisid ka Saksa president Paul von Hindenburgi vastuvõtul. Külaskäigule kutsuti kaasa Eesti ajakirjanikke.

Otto Reinbeck oli maailmasõjas teeninud ohvitserina ja haavata saanud. Sõja järel korraldas ta Ülem-Sileesias rahvahääletust ja asus seejärel välisameti teenistusse. Välisminister Stresemanni kutsel hakkas tegelema väljaspool Saksamaad elavate saksa vähemuste küsimustega. Välisminister Neurathi alluvuses osales ta rahvusvahelistel konverentsidel. Enne Eestisse saabumist viibis paar kuud Nõukogude Liidus tutvumisreisil. Volikirja andis Reinebeck üle 19. augustil.

Pärast Hitleri saamist kantsleriks 30. jaanuaril 1933 ja Saksa Riigipäeva põlemist 27. veebruaril 1933 ilmus Eestis sotside ajalehes neid sündmusi arvustavaid artikleid. Saksa saadik Reinebeck käis välisministri jutul ja protestis Hitleri suhtes sündsusetute kirjutiste pärast Eestis. Tal soovitati pöörduda kohtu poole.

Pärast pidustusi oli jaamas külalisi ära saatmas Hitler isiklikult. Ta tänas diplomaate tuleku eest ja avaldas lootust, et nad said kongressist mulje, et rahvussotsialistlik valitsus ei ole vägivallavalitsus, vaid kehastab rahva tahet. Hitlerile vastas diplomaatliku korpuse nimel Eesti saadik Karl Menning, kes tänas külalislahke vastuvõtu eest Nürnbergis.

Riigivanema käskkiri Friedrich Akeli määramisest saadikuks Saksamaale. Foto: Rahvusarhiiv

Friedrich Akel saatkonna auto tagaistmel. Foto: välisministeeriumi arhiiv, Tiit Raukase erakogust

Hans Frohwein oli hariduselt jurist, 1920. aastatel oli ta mõnda aega konsuliks USA-s ja töötanud välisametis. Frohwein oli Saksa delegatsiooni sekretäriks desarmeerimiskonverentsil.

1936. aasta suveolümpiamängud olid XI nüüdisaegsed olümpiamängud, mis toimusid 1.–16. augustil 1936 aastal Berliinis. Eesti sportlased võitsid 7 medalit: Kristjan Palusalu Kreeka-Rooma maadluses ja vabamaadluses kulla, Nikolai Stepulov poksis hõbeda, August Neo vabamaadluses hõbeda ja lisaks võideti 3 pronksi.

Riigivanema otsus Karl Toferi nimetamisest saadikuks Saksamaal. Foto: Rahvusarhiiv ERA.31.3.14533

Importkaupade eest tasuti Saksamaal arvestusliku nn kliiringmargaga. Neid kogunes Eesti arvele Berliinis 1937. aasta lõpuks juba 5 miljoni väärtuses. Eestit huvitavaid kaupu, näiteks relvi, ei lubatud aga tasaarvelduse kaudu osta, vaid nõuti tasumist valuutas. Majandusminister Karl Selter hoiatas novembris 1937, et niisugune vahekord on muutumas Eestile ohtlikuks ja ta nõudis tasumist Saksa kaupade eest vaid kliiringu arvelt. Probleem seisnes selles, et marga tegelik kurss oli kliiringu kaudu pakutavast enam kui kaks korda madalam. Eesti majanduslike suhete eest Berliinis vastutas aastatel 1937–1939 peamiselt Georg Meri.

1.septembril algas Teine maailmasõda, kui Saksamaa tungis kallale Poolale. Eesti kuulutas end kohe sõja alguses neutraalseks. 24. septembril esitas Nõukogude Liit ultimatiivse nõudmise Eesti Vabariigile sõjaväebaaside rajamiseks Eesti territooriumile, keeldumise korral ähvardati sõjaga.

26. septembril toimus Eesti Vabariigi valitsuse koosolek, kus otsustati Nõukogude Liidu nõudmised vastu võtta, sest oli juba selge, et mingit välisabi loota pole.

28. septembril sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk baaside leping. Esialgse kokkuleppe kohaselt saabus Eestisse 25 000 sõjaväelast, üsna kiiresti kasvas see arv mitmekordseks. Lõpuks ei küsitud lisavägede toomiseks Eesti valitsuselt enam luba. Eesti sõjaväes oli sel ajal umbes 15 000 sõjaväelast.

Saksamaa organiseeritud ümberasumiste käigus jätsid aastatel 1939–1941 kodumaa peaaegu kõik siin elanud 16 000 baltisakslast, kes olid sajandeid kujundanud maa valitsemist ja elukorraldust.
15. oktoobril kirjutati Tallinnas alla Eesti sakslaste ümberasustamise Eesti-Saksa kokkuleppe. Eesti ja Saksamaa vahel kooskõlastati protseduurilised ja õiguslikud küsimused saksa päritolu inimeste ümberasustamiseks Eestist.
Lepingu täitmiseks moodustati usaldusvalitsus, mis hakkas registreerima, võtma üle ja likvideerima ümberasustatud sakslaste varandusi, samuti hoolitses võlgade ja kohustuste korraldamise eest. Eesti valitsusel oli õigus Saksa usaldusvalitsuse juurde nimetada oma usaldusmees. Viimasel oli õigus takistamata tutvuda usaldusvalitsuse asjaajamisega ja ta võis otsuseid, mille kohta ta keeldus andmast nõusolekut, saata arutamiseks Eesti-Saksa segakomisjoni.

Baltisakslaste lahkumine Eestist 18. oktoobril 1939. aastal. Foto: Rahvusarhiiv

Oma volikirja andis Rudolf Möllerson üle 19. detsembril. Saadikuametit ta reaalselt enam 1940. aasta suvest pidada ei saanud, sest Hildebrandstraße 5 hoone tuli Nõukogude okupatsioonivõimudele üle anda. Ta jäi Berliini kohale kuni ootamatu surmani 8. oktoobril 1940. Möllerson suri südamerabandusse Berliini pommitamise ajal.

Uus Eesti NSV valitsus käskis likvideerida kõik Eesti saatkonnad, konsulaadid ja aukonsulaadid ning anda nende varad üle kohapealsetele NSV Liidu esindustele.

25. augustiks nõuti kõikide Eestis olevate välissaadikute lahkumist.

„Jätkasime tööd 9. augustini ja tööd oli väga palju, meil tuli kogu aeg ületunde teha. Mina istusin igal õhtul peaaegu kella kaheksani. Pinge oli peal, sest igaüks püüdis nüüd oma kodakondsusest vabastamise tunnistuse kätte saada. Me ootasime päevast päeva, mis saab. Kuna meie iseseisev riik oli likvideeritud, oli teada, et ka saatkond likvideeritakse,“ meenutas 1940. aasta suvel saatkonnas sekretärina töötanud Tamara Kask-Skolimowska.

Kuula või loe Tamara Kask-Skolimowska mälestusi saatkonna üleandmisest Vene saatkonna esindajatele ja Berliinis töötamise ajast „Kirjutamata memuaare“ (al. 12. minutist)

Berliini Eesti saatkonna taasavamine aastal 2001. Ainukesena töötajatest enne 1940. aastat oli esindatud Tamara Kask-Skolimowska, kes istub esimeses reas paremalt neljandada Helle Meri kõrval. Foto: Eesti välisministeeriumi arhiiv

Text/loe rohkem:
https://vm.ee/et/kuidas-valisministeerium-ja-saatkonnad-likvideeriti-aga-eesti-riigi-jarjepidevust-jaid-aastail-1940

Kui NSV Liit oli Eesti okupeerinud, pidi saatkond oma tegevuse 1940. aasta 9. augustil katkestama ja hoone anti üle Vene saatkonna esindajatele. Järgmisel suvel alanud Saksamaa ja NSVL sõja tõttu läks maja Saksa välisministeeriumi haldusalasse. Teise maailmasõja käigus hävis peaaegu kogu Hildebrandstraße hoonestus, püsti jäi kolm maja, nende hulgas maja number 5.

Pärast Teise maailmasõja lõppu jäi Tiergarteni linnaosa Briti sektorisse. Suurbritannia aga ei tunnustanud NSV Liidu okupatsiooni, mistõttu jäi muutmata sissekanne Berliini kinnisturaamatus – Hildebrandstraße 5 omanik on Eesti Vabariik. Okupatsioonivõimud kohustasid Berliini linnavalitsust hoonet haldama, too omakorda kohustas üht advokaati seda „omaniku äraolekul“ üürimajana käigus hoidma. Sissekanne Berliini kinnisturaamatus jäi muutmata – Hildebrandstraße 5 omanik oli „Republik Eesti“.

Alates 1991. aastast on Eesti Vabariik jälle maja täieõiguslik omanik kõigi sellest tulenevate kohustustega. Viimane üürnik lahkus 1999. aasta maikuus ning 2000. aasta augustis algasid pärast pikka ettevalmistusetappi ümberehitustööd.

Alates 1. juunist 2001 asuvad majas Eesti Vabariigi suursaatkonna tööruumid ja suursaadiku residents.

Saksa kunstnik Peter Grämeri maal Hildebrandstraße 5 hoonest. Foto: välisministeeriumi arhiiv, saadud Peter Grämerilt

Hildebrandstraße 5 üürimajana 1980. aastatel. Aknast vaatab välja maja kauaaegne elanik Saksa kunstnik Peter Grämer, kes on hoonet oma loomingus palju kujutanud. Foto: välisministeeriumi arhiiv, saadud Peter Grämerilt

2.septembril 1945 lõppes ametlikult Teine maailmasõda. Võitjad jagasid Saksamaa neljaks – Vene, Briti, USA ja Prantsuse tsooniks. Saksamaal oli sel ajal kümneid tuhandeid eestlasi, kellest enamik oli sinna jõudnud suure põgenemisega saabuva Punaarmee eest 1944. aasta sügisel, samuti varajasema ümberasumise käigus. Tõenäoliseks eestlaste koguarvuks peetakse üle 40 000 – 50 000 inimese. Pärast sõja lõppu ei saanud need inimesed enam kodumaale tagasi pöörduda, kuna Eesti Vabariik oli likvideeritud. Põgenikud asustati laagritesse ja neid kutsuti lühendiga DP – ümberpaigutatud isikud.

Üks tuntuimaid ja suurimaid Eesti laagreid Saksamaal oli Ameerika tsoonis asunud Geislingen. Sakslased pidid eestlaste jaoks vabastama lausa mitu linnaosa, sest 1946. aasta kevadel oli Geislingenis juba 4500 eestlast. Linnas oli Eesti lasteaed, algkool, gümnaasium, ja tööstuskool, erinevad töökojad. Tegutses teater, kus esitati operette, ballette, nuku- ja sõnalavastusi. Kontserte andsid meeskoor ja segakoor. Dirigent Roman Toi juhtimisel peeti laulupidusid. Geislingenis töötasid mitmed kuulsad kunstnikud, nagu Peet Aren ja Endel Kõks ning tuntud kirjanikud, nagu Henrik Visnapuu ja Pedro Krusten. Toimusid spordivõistlused, ilmusid ajaleht Eesti Post, õpikud ja raamatud. Geislingenis tegutses ka oma postkontor. Korra eest vastutas laagri politsei. Geislingenis sai käia arsti juures jne – seal oli olemas praktiliselt kõik, mis ühes väikelinnas olema peab.

Oktoobris 1946 algas mitu aastat kestnud eestlaste lahkumine Saksamaalt. Esimestena avasid oma uksed Inglismaa ja Kanada, kuhu edasi liiguti.

Eesti gaidid sinimustvalge lipuga Geislingeni põgenikelaagris ajavahemikul 1945–1947. Foto: Rahvusarhiiv

Sõja lõpp ja Potsdami kokkulepe 1945. aastal jättis Saksamaa jagatuks nelja okupatsioonitsooni vahel, nii jäi jagatuks ka Berliin – idaosa nõukogude, lääneosa jagatuna kolme lääneliitlase – põhjas prantslaste, keskel brittide, lõunas ameeriklaste kontrolli all.

Lääne-Berliini Ida-Berliinist ja Ida-Saksamaast isoleerinud müüri rajamine 13. augustil 1961 tabas nii sakslasi kui ka muud maailma üllatusena. Operatsioonist „Roos“ teadis vaid tollase Saksa Demokraatliku Vabariigi ladvik eesotsas Walter Ulbrichtiga, kes sai heakskiidu ka tollastelt Nõukogude Liidu juhtidelt.

160 kilomeetri pikkune Lääne-Berliini ümbritsenud müür jäi külma sõja sümbolina püsti kuni 9. novembrini 1989. 28 aasta jooksul tapeti või hukkus müüri ületamisel umbes 200 inimest.

Tõenduskiri Elmar Reisenbergile Johannes Kaivu kohta, kes oli Eesti peakonsul saadiku ülesannetes Ameerika Ühendriikides. Foto: Rahvusarhiiv ERA.1608.2.202

Esimesed Arvo Pärdile kuulsust toonud tintinnabuli-teosed sündisid ja kõlasid esmakordselt Tallinnas, Eestis, toonases Nõukogude Liidus.

Nii nagu Pärdi varase loomingu avangardistlik vaim, tõi ka 1970. aastatel valminud teoste religioosne olemus kaasa vastuolulise kriitika, põhjustades üha teravamaid vastasseise toonaste ametivõimudega.

1980. aasta jaanuaris oli Arvo Pärt koos abikaasa Nora ja nende kahe pojaga sunnitud emigreeruma Viini. Aasta hiljem koliti Saksa Akadeemilise Vahetusteenistuse (DAAD) stipendiumi toel Berliini, kuhu jäädi ligi 30 aastaks.

Loe edasi: https://www.arvopart.ee/arvo-part/pikk-elulugu/

Laulev revolutsioon Eestis ja teistes Balti riikides 1988. aastal ning Balti kett 1989. aastal tõid kaasa laia rahvusvahelise toetuse.

23. augustil 1989 moodustati Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäeval kolme Balti riiki läbiv pikk inimkett, kus inimesed ühendasid oma käed, et juhtida tähelepanu Balti riikide olukorrale.

Perestroika NSV Liidus ja DDRi totalitaarse süsteemi murenemine olid käivitanud protsessid, mida ei saanud enam peatada.

Berliini müüri taha suletud Saksa Demokraatlik Vabariik elas sotsialismi ja jõukuse illusioonis, samas kui tootlikkus vähenes ja riik jäi majanduslikult selgelt läänest maha. Saksamaa ühendamise plaan tundus võimatuna, sest ei olnud võimalik leida toimivat kompromissi demokraatia ja totalitarismi vahel.

Berliini müüri langemine ööl vastu 10. novembrit 1989. aastal sümboliseeris maailmas ühe ajastu lõppu. Sakslaste jaoks sai läbi väga pikk sõjajärgne periood. Pered ja sõbrad, kes olid teineteisest 28 aastat eraldatud, said jälle kokku. Ka Eestile oli sellel sündmusel väga oluline tähendus.

Külma sõja aegne vastasseis demokraatliku lääne ja totalitaarse ida vahel sai sellega otsa, sest NSV Liidu rajatud maailmasüsteem polnud enam võimeline edasi kestma.

Vastasseisu kadumine viis Saksamaa taasühinemiseni 1990. aastal.

Saksamaa taasühinemise all mõistetakse pikemat protsessi, mis viis aastatel 1989–1990 Saksa Demokraatliku Vabariigi (DDR) ühendamiseni Saksamaa Liitvabariigiga 3. oktoobril 1990. Seda päeva tähistatakse tänapäeval ühtsuse päevana.

Henning von Wistinghausen sündis 1936. aastal Kopenhaagenis. Pärinedes Eesti baltisaksa perekonnast, oli ta aastatel 1991–1995 Saksamaa esimene suursaadik Eestis. Henning von Wistinghausen töötas 36 aastat Saksa välisteenistuses, olles muu hulgas peakonsul Leningradis ning suursaadik Kasahstanis ja Soomes. Henning von Wistinghauseni sulest on ilmunud mitmeid kirjatöid, kaasa arvatud teos „Im freien Estland. Erinnerungen des ersten deutschen Botschafters 1991-1995“ („Vabas Eestis. Esimese Saksa suursaadiku mälestused 1991–1995“) (2004).

Saksa suursaadikud Eestis pärast 1991. aastat:

Henning von Wistinghausen (1991–1995)
Bernd Mützelburg (1995–1999)
Gerhard Enver Schrömbgens (1999–2002)
Jürgen Dröge (2002–2005)
Julius Bobinger (2005–2009)
Martin Hanz (2009–2011)
Christian Matthias Schlaga (2011–2015)
Christoph Eichhorn (2015–2019)
Christiane Hohmann (17.09.2019–)

Tiit Matsulevitš sündis 1958. aastal Tallinnas. Pärast Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna lõpetamist oli Tiit Matsulevitš 1982–1991 sealsamas õppejõud ja teabetalituse juhataja. Alates 1991. aastast oli ta välisministeeriumi teenistuses ja aastail 1991–1996 Eesti suursaadik Saksamaal ja Püha Tooli juures. Järgnes teenistus suursaadikuna Ukrainas ja Venemaal.

Eesti suursaadikud Saksamaal pärast 1991. aastat:

Tiit Matsulevitš (1991–1996)
Margus Laidre (1996–2000)
Riina Kionka (2000–2004)
Clyde Kull (2004–2008)
Mart Laanemäe (2008–2012)
Kaja Tael (2012–2016)
Mart Laanemäe (2016–2019)
Alar Streimann (11.09.2019–…)

Enne seda asus Eesti esindus Balti Infobüroo ruumides Bonni kesklinnas Bertha von Suttner Platz 1-7, kus igal Balti riigil oli kasutada üks tuba ühises kontoris. 1992. aasta lõpus töötas Eesti saatkonnas lisaks suursaadikule veel viis inimest.

Gerhard Schröder oli esimene Saksamaa liidukantsler, kes Eestit külastas. Schröder kohtus Eestis peaminister Mart Laari ja president Lennart Meriga ning pidas riigikogu ees kõne. Kohtumistel oli kõneluste peateemaks esmajoones kahepoolsed suhted ja Eesti kaasamine Euroopa ja transatlantilistesse struktuuridesse.

Suursaadik Riina Kionka on meenutanud artiklite kogumikus „Mälestuskillud“:
„Seda riigivisiiti oli president Meri oodanud 1992. aastast saadik, sõnum oli aga endiselt  aktuaalne: Eesti ja Saksamaa on partnerid, seda partnerlust tuleb nüüd formaliseerida ka EL ja NATO liikmelisuse kaudu, millele ootame Saksamaa poliitilist toetust. Aga osa oma lapsepõlvest Berliinis veetnud Lennart Merile tähendas riigivisiit siiski ka isiklikku kojutulekut, mille üks liigutav
element oli külaskäik oma vanasse kooli, kus Eesti lipukestega varustatud lapsed võtsid oma vilistlast suure innuga vastu.“

President Lennart Meri saatkonna lastega riigivisiidi ajal saatkonna ees hoovis. Foto: Eesti saatkond Berliinis

Aastatel 1999-2000 renoveeritud Eesti saatkonnahoone Berliinis. Foto: Eesti suursaatkond Berliinis

Visiidi käigus kohtus ta president Toomas Hendrik Ilvesega ja peaminister Andrus Ansipiga. Eesti peaministriga räägiti kliima ja energeetika teemadel. Samuti esines liidukantsler NATO, Euroopa Liidu ja Venemaa teemalise loenguga.

Peaminister Ansip kohtus liidukantsler Angela Merkeliga. Kohtumisel oli kõne all Eesti ja Saksamaa kahepoolsed suhted, Euroopa Liiduga seotud teemad, arengud euroalal, energeetika ning ühendused Lääne-Euroopaga.

Liidukantsler Angela Merkel külastas koos peaminister Taavi Rõivasega e-Eesti esitluskeskust ja sündmuskeskust SpaceX, kus liidukantsler pidas kõne „Digivaldkonna teerajaja Eesti ja tööstusjõud Saksamaa – kujundamas koos Euroopa tulevikku“.
Tulevase koostöö krooniks andis peaminister Rõivas liidukantsler Merkelile sündmuskeskuses üle Eesti e-residentsuse kaardi. Angela Merkel oli 11 867. e-resident.

Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid kohtus Berliinis Saksamaa Liitvabariigi presidendi Joachim Gauckiga, Bundestagi presidendi Norbert Lammertiga, Bundestagi Saksamaa-Balti sõprusgrupi esindajatega ja Saksamaa välispoliitika ühingu liikmetega. Visiidi teisel päeval kohtus Kaljulaid Saksamaal tegutsevate Eesti ettevõtjate ja Berliini eestlaskonnaga.

Eesti oli 2017. aastal esimest korda ajaloos Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja ja aastal 2018 sai Eesti Vabariik 100. aastaseks, millega seoses etendus kolmel õhtul Eesti teater NO99 lavastus „Pööriöö uni“ Berliini kuulsas kontserdimajas (Konzerthaus Berlin)

Lisaks teatritrupile astus etendustes üles ka Kullo tütarlastekoor Ellerhein. Etendus tuli Saksamaal ettekandele EV100 egiidi all ning etendused avasid Euroopa komisjoni Eesti eesistumise kultuuriprogrammi.

Eesti oli Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja 1. juuli–31. detsember 2017.

13.–14. juuli 2018 võttis president Kersti Kaljulaid Münsteris Eesti riigi nimel vastu Rahvusvaheline Vestfaali rahu auhinna ning kohtus Saksamaa Liitvabariigi presidendi Frank-Walter Steinmeieriga, Leedu presidendi Dalia Grybauskaitėga ja Läti presidendi Raimonds Vējonisega.

8.–9. oktoober 2019 kohtus president Kersti Kaljulaid Berliinis Saksamaa Liitvabariigi liidukantsleri Angela Merkeliga ja Bundestagi presidendi Wolfgang Schäublega ning tutvustas Saksa kõrgematele riigiametnikele Eesti e-tervishoiu süsteemi.

3.–4. juuni 2019 kohtus president Kersti Kaljulaid Berliinis Saksamaa Liitvabariigi liidukantsleri Angela Merkeliga ja osales konverentsil Saksamaa Tööstuse Päeva teemal ning andis Eesti suursaatkonna hoones teenetemärgi Nordrhein-Westfaleni aukonsulile Horst-Werner Maier-Hunkele.

Igal aastal on Kersti Kaljulaid osalenud ka Münchenis välis- ja julgeolekupoliitika konverentsil.

Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid kohtus Berliinis Saksamaa Liitvabariigi presidendi Frank-Walter Steinmeieriga ja kõneles Eesti suursaatkonna hoones, kus tähistati saatkonnahoone sajandat tähtpäeva ja kahe riigi diplomaatilisi suhteid.